(1) Oi maa, me Soome, sünnimaa, suur sõna helise! Ei ükski rand all taevaraa nii armsat eal olla saa, kui põhja koidust kuldne see maa meie isade.

(2) Me maa on kehv, sest jäägu neist kes kullahimuga, läeb kõrgilt võõras mööda meist; kuid kallimat meil pole teist, ning voorte, saarte, laantega kuldmaa on meile ta.

(3) Me armastame mühavaid mustmetsi, järve teid, me koski, laulvaid, kohavaid, me tähtis-öid, me valgeid öid - ja kõiki laule, pilte neid mil Soome võlund meid.

(4) Siin adra, mõõga, mõttega me isad võitlesid, kas päikse paistel, tormiga, hea õnnega, või halvaga - siin surmaga nad heitlesid, ja siiski püsisid.

(5) Ei lugeda neid vaevu või, ei lõpeks võitluslood: kuis külast külla sõda sõi, kuis tuli hall ja nälja tõi, kes mõõdaks kõik need vaenuvood mis kestnud põlved nood?

(6) Ja siin see on kus valati kord verd ka meie eest, siin, siin, kus naerdi, nuteti, kus koormate all ägati mis kannud ammu aegadest see rahvas - meie eest!

(7) Siin on meil hea, siin olla karm, kõik meile annud ta; kas saatus helde meil või karm, üks isamaa meil on, üks arm, mis võikski ilmas leiduda väärt enam armasta?

(8) Ja siin, ja siin just on see maa, ees meie silmade; kätt võime välja siruta, ja vett, ja randu näidata; näe, see siin, öelda kõigile, me isamaa on see!

(9) Kui ka kesk pilvi hiilgavaid me kodu kuldse saaks, kus poleks ohkeid, pisaraid, kus tähetants me elu vaid, ka seal me unistuseks heaks see vaene maa siin jääks.

(10) Oi maa, tuhande järve maa, mis laul ja truudus lõi, me elu, kodu kinkija, me isade, me laste maa, oi, kehvanagi, püsti päi ja vabalt, kindlalt käi!

(11) Küll sinu pungi õitsele kord puhkeb uhkena, me armastus viib hiilgele su au, su töö, su lootuse, ja saab kord kõla kõrgema su laul, oi sünnimaa!